Raveni progresseeruvad maatriksid

Raveni progresseeruvad maatriksid (RPM) on intelligentsustest, mis ei sisalda alamteste ning põhineb üksnes inimese kujundite analüüsimise ja mustrite märkamise võimel. Täpsemalt antakse testi sooritajale tabelina esitatud kujundid (maatriksid) ning vastusevariandid, mille hulgast tuleb valida lünka sobiv kujund. Test on spetsiaalselt koostatud nii, et verbaalsete oskuste ja taustateadmiste roll oleks minimaalne.^[1] Testi sooritajal tuleb etteantud kaheksa kujundi põhjal leida seaduspärasus või loogiline järgnevus ja valida kuuest variandist kujundiseeria jätkamiseks või mustri lõpetamiseks sobivaim kujund. Test algab lihtsamate ülesannetega ja muutub järjest keerukamaks.^[1]

Raveni progresseeruvate maatriksite autor on inglise psühholoog John Carlyle Raven. Raven kaitses 1936. aastal Londoni Ülikoolis magistritöl "Mental Tests Used in Genetic Studies: The Performances of Related Individuals in Tests Mainly Educative and Mainly Reproductive".^[2] Raven lähtus Charles Edward Spearmani tähelepanekust, et kõige paremini eristavad inimesi nende üldintelligentsuse taseme järgi ülesandeid, mis nõuavad erinevate objektide abstraktsete seoste leidmist, leitud seoste põhjal reeglite tuletamist ja viimaks nende reeglite rakendamist uute objektide leidmiseks. Sellele tuginevalt töötas Raven oma magistritöö raames välja testi, mida tuntakse Raveni progresseeruva maatriksi nime all. Magistritöös avaldatud testiversioon oli värviline (Coloured Progressive Matrices – CPM. Kaks aastat hiljem, 1938. aastal ilmus must-valge nn standardtesti versioon (Raven Standard Progressive Matrices – RSPM). Hiljem on välja töötatud mitmeid spetsiaalselt teatud sihtgrupi testimiseks mõeldud testiversioone nagu "Progresseeruvad maatriksid edasijõudnutele" (Advanced Progressive Matrices – APM), mis on mõeldud eelkõige täiskasvanute testimiseks.

Raveni progresseeruvad maatrikseid peetakse üheks kõige puhtamaks fluiidse ehk voolava intelligentsuse (fluid intelligence) mõõtmise vahendiks. Voolav intelligentsus on inimese loomuomane võime õppida, näha asjade vahel seoseid ning lahendada probleeme. Tüüpiliseks voolava intelligentsuse näiteks on loogikaülesanded, mille lahend ei sõltu teadmistest ja varasematest kogemustest. Testi vastuste analüüs on näidanud, et lahendamiseks on vaja vähemalt kolme tüüpi võimekust: visuaalsete mustrite tajumise võimet, visuaal-ruumilist kujutlusvõimet ja sõnalist analüüsioskust.^[3]